31 oktoober - lahkumine Cancunist ning saabumine Meridasse

Hommikul õnnestas veeta natuke aega veel päikese käes enne kui tuli asjad kokku pakkida ja teele asuda.
12 paiku korjas autofirma esinaja meid hotellist peale ja toimetas kohta, kus me endale uue ja ilusa suksu saime.
Paberid korda aetud võis teekonda alata …. Kõigepealt tuli muidugi tankida sest seekord anti meile auto kus polnud üldse kütust sees. Paak pidi olema 60 liitrit ja sinna mahtus 489 peeso eest kütust. Raha tuli maksta kohe tankijale peopeale.

Peale tankimist ekslesime natukene Cancunis ja siis otsustasime linnakeses nimega Valladolidis natukene ringi vaadata. Eks pildid räägivad enda eest.






Põikasime läbi ka püramiidi magnetist Chichen Itzast, kuid sisse veel ei läinud, sest oli õhtu ja väljas kole kole vihmapilv.

Peale imekitsast maanteed jõudsime lõpuks ka Meridasse ja leidsime hotelli vaevata meie hotelli (tänu muidugi GPSile) ehki seal mõningaid teid pole üldse peal aga siiani oleme hakkama saanud.




(Hiline lõuna Valladolid tanklas)



Homsel päeval kolame kusagil mere kaldal.

30 oktoober Sukeldumise päev

Kuna selleks korraks tuli ise ennast sadamasse vedada, siis et me teelt ei eksiks lubas turismipunkti töötaja nimega Martha meid kohe viia. Selleks pidime kell 8.15 hotelli ees bussipeatuses olema.
Mõtlesime, et kuidas ta meid küll sinna kohale viib … u 8.25 paiku kimas rahvast pungil põrnikas bussipeatusesse … olime keeletud- kas tõesti pakitakse meid ka sinna otsa veel. Seekord siiski mitte. Martha hüppas autost maha ja nii me koos kõik bussiga läksimegi.

Selleks hetkeks kui seda blogi kirjutan olen ma pool kurt st et nüüd ma ühest kõrvast juba kuulen. Aga muidu on kõik OK.
Päeva oli sombune kuid endiselt väga soe. Saime oma esimese tõelise vihmasaju ka kätte kuid see kestis vaid ca 10 minutit.
Peale meie oli veel 2 vabatahtlikku sukeldujat ning 2 instructorit. Paadike millega me merele läksime loksus lainetes kui pähklikoor. Eks me seal Aasaga kahekesi näost valged
istusime ja hoidsime kramplikult kinni et lainetesse ei pudeneks.
Ja siis läks äkki kole kiireks- lestad jalga, mask pähe, balloon selga ning selg ees lainetesse,



Mul lendas regu pooleldi suust, mask vett täis laine käis üle pea…. Ühesõnaga kole kole. Aasal polnud häda midagi nagu vana kala, kes on kaua kaua oodanud, et lõpuks vette saaks.

Kuna minul oli kõrvadega probleeme siis jäi üks instruktorites minuga ning teised lasid ennast hoovusel kanda.

See pilt, mis ca 15 meetri sügavusel oli ei anna võrrelda ei Austraalia ega Hawaiga. Meeletult palju värvilisi kalaparvi, erinevas suuruses erinevaid kalu - tõeline vaatemänga ja väärt iga peesot, mis me selle eest välja käisime.

Teine sukeldumine toimus ca 30 min hiljem. Sinnani tuli meil paadis loksuda … muidugi läks süda pahaks …. Aasa poetas ikka ka kaladele miskit oma hommikusest toidulauast.
Kuid see ei saanud takistuseks, et teist korda vette minna.
Teisel korral õnnestus ka kilpkonna näha.




Uskumatult tugev hoovus veab ikka väga kiiresti põhja mööda edasi- ka see oli meile esmakordne kogemus… vastuvoolu liikuda oli praktiliselt võimatu.


1 paiku jõudsime tagasi hotelli ja soojendasime end veidike basseini kaldal.

Homme so 31 oktoober on aeg kompsud pakkida ja Mehhikot mööda natuke ringi tuuritada. Eks näis mis atrakstioonid meile teele jäävad.

Kella tuleb keerata ja Teil seal külmal kuid armsal Eestimaal on veenäitude esitamise kuupäev.

29 oktoober puhkamine eilsest väsitavast rännakust

No Põhimõtteliselt päevitsaime sini-sinises vees, liigutasime varbaid valges liivas ning puhkasime.

Õhtuks vedasime ennast poodidesse, et veendud taaskord kui kallilt nad oma kaltse müüvad. Õhtusöök kulges ühes restoranis lihavalikut hävitades. Restorani personalist üks oli pilves, teine ootas lauakõrval kui raha lugesime ja loomulikult pahandas meiega ja nõudis suuremat jootraha. Tore tore.
Üks kummaline asi veel, et tänav on täis ülekäigu kohti kuid mitte üksku auto ei võta hoogu ka maha, et inimesi üle lasta. Ei saa aru miks need sebrad sinna üldse joonistatud on.

Õhtul soetasime ka endale järmise päeva sukeldumise. Maksma läks 2 sukeldumist 66 USA dollarit nägu.

28 oktoober Rio Secreto

Oehh… Oli see vast päev. Kõigepealt ca 2,5 tundi sõitu erinevate bussidega Playa del Carmeni suunas, siis kalipsode selga ajamine ja maa alla minek.


Põhimõtteliselt käisime mööda maaalust jõge kiivrite, kalipsode ja päästevestidega. Valgust näitas kiirvri küljes olev lambike. Kui jõe alguses oli vesi põlve kõrgune siis lõpuks hulpisime ikka rinnuni vees.
Kahjuks sellest pilte pole kuna neid tegi üksnes nende fotograaf ja need maksid hirmuspalju (CD maksis 59 usd)
Pugisime kiirelt kõhu täis ja hakkas taaskord loksuv teekond Cancuni poole.



Lõpuks leidsime ka toidupoe, mis oli meie hotellile ikka väga lähedal. Hinnad täiesti võrreldavad eesti hindadega. Õlu 0,3 10-12 peesot, viinerid 25 peesot, majonees 15 peesot, Bacardi 0,7 149 peesot, banaanid ca 10 peesot kg

Õhtul hulpisime soolavees … mina oma uhiuue madratsiga mille eile ühest putkas soetasin.

27 oktoober, vedelemise päev

Hommikupooliku veetsime rannas. Lõunapaiku käisime süüa otsimas. Leidsime väga laheda sisustusega baari… ja sealt tuligi esimene abieluettepanek ka. Millegipärast koos arvega. Kummalised on need mehhiklased. Ja õlu hakkab ikka imekiirelt pähe. Vahel on tunne et nad panevad sinna tekilat sisse.






Ja Kristile õpetati lõpuks ometi söömiskultuuri



Pealelõuna möödus basseini ääres (minul muidugi palmi varjus). Õhtul otsustasime hotelli baaris paar kokteili teha - 45 peeso eest võib ju lubada endale. Meeldetuletuseks et 1 peeso on ca 0,93 krooni.

Ahjaa ning soetasime endale ka järgmise päeva meelelahutuse, milleks oli Rio Secreto külastus. See pidi olema maaalune magevee jõgi mis saab oma vee vihmaveest.

Algus.

Nüüd on see taaskord alanud.
Praegu oleme õnnelikult Cancuni hotelli maandunud kuid teekond siia oli ikka päris pikk ja väsitav.
25nda oktoobri õhtuks kella 17.40 paiku maandusime Chicago O´Hara lennujaamas. Kuna meie lend Cancuni pidi toimuma alles järgmisel hommikul (26.okt) siis oli meil võetud hotell ca 5 minuti autosõidu kaugusele.
Igaljuhul kannatas öö mööda saata … vahel küll tekkis tunne et magaks otse tänaval sest 3realine maantee koos raudteega oli otse meie majutuspaiga kõrval. Und ei jätkunud meil kauaks, sest südaööks oli uni täis magatud ning edasi tegelesime oma keha voodis pööramisega - unetud. Siiski 4.45 otsustasime tule lõpuks põlema panna.

Lend Chicagost Cancuni oli palju huvitavam, sest õues oli torm. Lend siiski toimus... lapsed karjusid, mõned oksendasid (mitte mina kuigi ega see väga kaugel ka polnud)… Aasa ainult itsitas.

3 tunni ja 40 minuti pärast maandusime Cancunis. Päike, kuumus ja helesinine vesi jammiiii.






Meie peatuspaigaks on pisike hotellike millel on oma rand. Liiv on väga valge nagu tuhksuhkur ja seetõttu vesi tundub ka helehelesinine.
Õlu (0.3) makasb ranna baaris 40 peesot, söögid jäid 80-140 peeso kanti.
Pole jõudnud veel McDonaldsi hindadega tutvust teha.

Poe hindadega on natuke raske sest hindasid pole kauba peal. Eks kassas paistab mis hind kokku tuleb.
Aa ja hinnad on vaheldumisi USA dollarites ja kohalikes dollarites... peab suhteliselt hoolikas olema et aru saada. Õiget toidupoodi pole ka veel leidnud.
Ja hullult pealetükkivad on nad (kohalikud) ka.

Millegipärast kipub uni kole kiiresti tulema. Homse päeva kavatseme veeta rannas ja mitteüldsegi ennast liigutada.

Viva México

Täpselt nii!!!!

Aeg on taas pakkida kompsud kokku ja asuda teele. Meie reisi sihtkohaks on selleks korraks Mehhiko. Esimesed 5 päeva veedame Cancuni ja siis jumal teab kus ... Ühesõnaga täiesti planeerimata reis. Kuid meil on kaart, sõnaraamat ja sukeldumislitsents :o)
(raha muidugi ka tsut tsut)
Ja palun ärge pahandage kui me teie kõnesid vastu ei võta 37-57 krooni minuti eest maksta pole just tore. SMSd on teretulnud.




Ja kui nüüd tekila jumal internetti ka annab siis polegi vist elusl miskit viga.

Peatase kohtumiseni!