Cradle Vally - ilus ja karge

Infopunkt ja bensiinijaam Cradle Vallys oli selleks ajaks juba suletud (5 paiku õhtul… väga tavaline)kui me sinna jõudsime.
Siiski oli seal olemas väga stiilne majutusasutus (siiani ka meie kalleim majutus).
Pisikese majakese eest tuli 1 öö eest välja käjja 440 dollarit. Ega meil eriti ka valikut polnud sest kütus hakkas otsa lõppema ja enne hommikut seda kusagilt hankida ka polnud.

Mina Silvi ja Robert läksime ka õhtust loodusparki imetlema. Ööseks ilmusid nii kängurud kui ka teised loomad välja ja kuna nad olid inimestega suhteliselt harjunud siis lasid nad endale ka väga lähedale minna. Tee lõppes Dove järvega mille taga laius Cradle mountain kõrgusega 1545 meetrit.

9 paiku kui hotelli poole sõitsime oli väljas vaid 2 kraadi sooja.
Õhtusöögist pubis jäime ka Kristiga ilma kuna köök suleti täpselt kell 9. Seeest oli teenendav personal nii lahke et tõid meile paar võileiba ja austreid.
Hommik seevastu tõotas tulla parem kuna tavalise nn inglise hommikusöögi asemel oli võimalik nautida rikkalikku bufeed.

Õhtu oli veel seetõttu põnev et loodus trügis taas tuppa… nimelt avastasin ma üllatuseks rõdult enda kõrval opossumi kes suisa tahtis mind näppida. Esmakohtmist tähistas muidugi minu tõsine hädakisa.. sest ka rõduust ei õnnestunud nii kiiresti avada et jalga lasta.


Hommikul imetlesime ka maja all elavat tasmaania kuradit (huvitav millest selline nimi küll)


Olles asjad kokku pakkinud otsustasime et läheme veelkord parki ka valges imetlema. Kuna auto järjekord oli pikk jätsime selle parklasse ja asusime jalgsi laudteed mööda kõndima.

Umbes 2 paiku päeval alustasime teekonda Qeenstowne poole et sealkaudu taas Hobartisse jõuda.

Lääne Tasmaania on väga hõredalt asustatud piirkond. Avarus ja tühjus on need sõnad mis iseloomustavad seda piirkonda kõige paremini.

Ilmaga meil vedas sest Hr Kala kuulas hoolega ilmateadet ja soovitas just alustada idapoolt ja liikuda läände. Seetõttu saatis meid enamusaega ka päiksepaiste.



Hobartisse jõudes ootas peremees, kes oli Melbournist tagasi jõudnud, meid juba kodus.
Niisiis saime ka Hr Kruubiga tuttavaks.

16-17 november ringreis Tasmaanais

Et natukenegi seda ilusat saart näha otsustasime minna pisikesele ringreisile ja ööbida kusagi poolel teel. Tasmaania on iseenesest pisike saar umbes 300 km X 300 km.
Kuid vaatamata sellele liikusime edasi suisa teokiirusel. Põhjus suhteliselt lihtne – mäed.

Kõigepealt otsustasime sõita põhjapoole, võttes sihtpunktiks Devonport´i (sinna me muidugi ei jõudnud). Teepeal möödusime ka Great Lakest. Mille läheduses õnnestus ka lund katsuda. Maastik vaheldus üllatavalt kiiresti. Kui ühelpool mäge oli roheline, siis teiselpool suisa kiviklibu.

Kaugemaks sihiks oli Cradle Vally (Cradle Mountain Lake St Clair Natrional Park) ja just seepärast et Hr Ilmar Kala oli seal nn metsavahina (rangerina) töötanud peale Eestist lahkumist.

Teepeale ca 25 km enne Devenporti jäi pisike linnake nimega Sheffield kus käisime majadele joonistatud pilte imetlemas.

Silvi, Rober ja Kristi sattusid ka klaasitöökotta kus neile näidati klaaskuulide tegemist.
Mida rohkem läänepoole jõudsime seda ilusamaks ja metsikumaks läks loodus. Teeviitades näidati vahemaid kõigepealt aja mõõdus (nt 1 ha 35 m), sest kilomeetrites arvestamine oleks olnud suhteliselt eksitav.

15 november Salmanca ja Port Artur

Salmanaca on laupäevane turg mis leiab aset Hobarti sadama lähedal. Kaubeldakse kõigega.

Peale turu külastamist asusime teele Port Arturisse. Port Arturit peetakse üheks suuremaks turismimagnetiks Tasmaanias. Tegu on endise vangilaagriga millest tänaseni säilinud vaid 30% toonastest ehitustest, ülejäänu on uuesti ülesehitatud.

Ilm läks Port Arturis väga külmaks ning hakkas ka sadama. Tagasiteel külastasime ka "Devili kööki" söögiga kahjuks polnud küll miskit pistmist.

14 november - esimene hommik Tasmaanias

Mäed, metsad, õisi täis aiad ja palju palju avarust on täiesti sobilik kirjeldus Tasmaania kohta

Tasmaania temperatuur oli ca 10 kraadi madalam kui Sydneys… ehk siis umbes 15 kraadi. Külm külm külm.
Hommikul külastas meid naabrimees kes lehed tõi ning teine eeslane Hr Ilmar Kala, kes meile majutuse otsiski.
Hr Kala andis meile ka nõu milliseid ilusaid kohti me külastada võiksime.
Nii me siis alustasimegi teed lõuna suunas et külastada Wellingtoni mäge (1270 m) ja Tahune Air walk´i.

Wellingtoni mäele sai suisa autoga sõita…. Ja tunduvalt külmem oli seal ka aga vaade see-eest muljet avaldav. Tundus, et meil vedas sest järgnevatel päevadel oli mägi alati ümbritsetud pilvedega.




Tahune Air walk ehk siis õhuskõndimine kujutas endast kõrgele ehitatud silda, mida mööda sai heita nn kotkapilk ümbrusele.


Hiljem käis Robert mingi imeliku asjaga õhus rippumas – teisiti ei oska seda tegevust küll nimetada.

Tasmaania

13 novembri õhtul kell 19.25 lendasime Hobartisse. Hobart on pisike linnake Tasmaania lõuna osas ca 200 000 elanikuga. Nüüd siis said ka meist 6ks päevaks Hobarti elanikud. Linna saabusime õhtul umbes poole kümne paiku. Olles auto kätte saanud alusatsime teed Hr Kruubi poole kes meile lahkelt peavarju pakkus. Peremeest ennast küll kodus polnud kuid meie jaoks oli jäetud võti mati alla ning selgitav kiri juurde pandud.
Kummaline tundub eks. Hilisemal vestlusel hakkas peremees naerma ja ütles et ”näete ise ega siit midagi võtta ju pole ja seda parem kui viiaksegi midagi minema… kraami niigi palju”
Tegelikult oli peremees, kelle vanust täpselt 88 aastat, Melbournis eestlaste peol ja saabus koju alles 2 päeva pärast.
Majja sisse astudes jäi mulje nagu aeg oleks majas seisnud viimased 20 aastat paigal.

13 november ehk hüvastijätt Sydneyga

Hommikul kella 10 ajal pidime ennast taas kokku pakkima ja tegevust otsima kuni kella 5ni. Kotid saime jätta hostelisse ja shopingtuur võis alata.
Meie Kristiga istusime taas rongile, sõitsime linna, sealt edasi laevale ja Olümpiakülla.
Tagasi tulime sealt otse rongiga… kuna laeva kasutades oleksime vist hiljaks jäänud.
Ilm Sydneys oli kõik need 3 päeva ilusad ja sooja oli ca 25 kraadi (mis tegelikult oli suhteliselt palav).

12 november Bond Beach

Hommikul sõitsime rongiga (st 2 peatust) ooperimajja et endale soetada õhtusele etendusele kaks piletit.
Valida suurt polnud, seega soetasime 69 dollari eest kumbki balletietendusele piletid.

Asjatoimetused tehtud istusime bussile ja sõit Bond Beachile võis alata. Iseenesest asus rand lähedal ca 5 km kuid sinna jõudmiseks bussiga kesklinnast kulus ca 35 minutit.
Rand oli taas täis surfareid kes suuremaid laineid jahtisid. Ja liiv oli taaskord valge :o)

Ca 3 paiku olime sunnitud tagasi seiklema et siis ennast ilusaks teha õhtuse etenduse jaoks.
Samal ajal rentis Robert pisikese mini cooperi et siis linnas paar kuumemat tiiru teha. Tegelikult käisid nad kolmekesi (Robert, Hille ja Silvi) Royal Gardenis mis asus suhteliselt lähedal Bondi Beachile ning hiljem avastasid ühe pisikese ranna kus käisid ujumas.
Ooperimaja võrdluseks sobiks hästi Tallinna linnahall. Aga etendus oli hea ja nähtavus saali viimasest reast ülihea.
Ca 11 paiku õhtul hostelis läksime neljakesi katusele vana tallinnat jooma ja tähti vaatama. Huvitav kas meil mõni vana tallinn ka alles on et eestlastele kinkida.
Robert seikles kusagil linnas… nagu noorele mehele kohane…

11 november – päev Summer Bays

Kuna Kristil oli kindel soov käjja ära seriaali ”Kodus ja võõrsil” nn välivõtte platsil siis nii me oma jalad Palm Beachi poole seadsime.
Palm Beach asub Sydneyst 40 km kaugusel põhjas. Selleks, et sinna jõuda kõndisime kõigepealt kesklinna et istuda laevale ja sõita Mainlysse (linnake vastas kaldal) ning sealt juba edasi kahe bussiga Palm Beachile.
Sydneys oli üldse lihtne liigelda – ostsime Daytripperi pileti (16 dollarit) mida sai kogu päev kasutada nii laeva rongi kui bussiga sõites. Laevad, rongid ja bussid väljusid enamvähem ühest kohast seega ei olnud vaja ühest linna otsast teise joosta.


Palm Beach oli rand nagu rand olema peab – kollakasvalge liiv, rannavalve, surfarid ja päike. Randades oli alati eraldi maja dusside, vahetuskabiinidega ning suhteliselt korralike WCdega. Üldse oli avalike WCde olukord väga hea (vähemalt nende mida me külastasime).
Seriaalis olev surfiklubi oli täiest olemas – kuid suletud, nagu arvata oligi. Aga muidu kõik nagu filmis. Tagasi tulles nägime bussis ka seriaalist tuttavas koolivormis õpilasi.



Olles natuke ka ringi vaadanud Mainlys, oligi aeg 19:35 jälle laevale istuda ja tagasi sõita. Võimalus oli ka veel bussiga linna tulla kuid laevaga sõit tundus loojuva päikesega kuidagi romantilisem. Olime ju bussiga loksunud ikka paraja aja (kokku sõit Palm Beachile kestis ca 1,5 tundi sh laev 30 minutit).


Hille ja Silvi veetsid oma päeva laevaga sõites.

10 november Katoomba ehk Sinimägede keskus

Katoomba asub Sydnest ca 150 km kaugusel läänes. Sinimäed olid ilusad – sinakas uduvine laius kaugete mägede kohal. Vaateplatoo koos kolme õega vääris vaatamist. Sõnadega ongi raske seda edasi anda – ehk pildid räägivad enda eest.



Pealelõunal alustasime teed Sydney suunas. Mööda minnes põikasime sisse ka Olümpia pargist. See kujutas endast suurte staadionitega olümpiaküla kus 2000 aastal Erki Nool Eestile kulla tõi.



Olles leidnud üles meie majutuse ning ka kergest shokist üle saanud asusime Sydneyt vallutama.
Shokk muidugi seepärast et me ei oodanud ühikatüüpi elamist koos ühise köögi ja WCga.
Ja ega seal kõige puhtam see asi ka ei olnud…. Õnneks putukaid mööda tuba seiklemas me ei leidnud.
Infolauas võttis meid vastu puhastverd eestlane kes Austraalias juba 1,5 aastat töötanud. Seetõttu oli lihtsam et saime kõik oma asjad ajada eesti keeles.
Ka auto saime üle anda ilma probleemiteta.

Majutus oli meil Palmeri tänaval mis asub Sydney ooperimajast jalgsi ca 20 minuti kaugusel läbi pargi. Nii me siis esimesl õhtul jalutasimegi läbi pargi ooperimaja suunas ning seiklesime suurte majade vahel.

9. november

Alustasime hommikul kell 9 Port Mcquaierist (pole kindel kas õigesti kirjutasin)üüteekonda Sydney poole. Esimene kohtumine oli ka politseiga kes meid linnas kiiruse ületamise eest peatas. Õnneks seekord ta vaid noomimisek. Minul ja Kristil oli küll hirm naha vahel…. Kuid miks seda ütleme siis kui tagasi elu ja tervisega oleme.
Teekond kulges edasi läbi viinamarja istanduste. Purju me veinikeldrites seekord ennast ei joonud. Põhjus suht lihtne... ühe pudeli eest tuli ca 25-45 dollarit välja käjja.

Kuna me otsustasime et läheme külastame ka Sinimägesid, siis võtsime suuna lääne poole. Teekond oli sõna otsesesmõttes mägine… nagu tõeline rallirada, kuid seekord mägedes.

Teepeale jäi üliarmas linnake Windsor, kus keha kinnitasime ja jalgu sirutasime.

Majutuse leidsime ka suure vaevaga. Uskumatu. Hooaeg pole alanud ja hotellid kõik täis.

8. november

Väike hommikune ujumine Bayron Bay rannas ja teekond võis minna edasi. Tundub, et Austraalia on erakordselt tervislike elukommetega riik. Kullarannik oli kella 7 paiku surfaritest ja jooksjatest pungil. Sama oli ka Bayron Bays kus kõik see rahvas kuhugipoole rühkis olgu siis joostes või kõndides.
Külastasime ka tuletorni ning Austraalia maismaa idapoolsemat punkti. Samuti õnnestus ühes rahvuspargis ka looduses kängurusid näha.


Kõik linnad mis tee peale ette jäid olid väikesed, ja jäi selline mulje et seal ei ela kedagi peale pensinäride. Küll aga saime teepeal banaane maitsta.

7. november

Hommik algas järjekordse üllatusega, nimelt ei olnud Robi oma öisest pummelungilt veel koju jõudnud. Silvi oli jälle kogu öö muretsenud ja Robi asju kokku pakkinud, sest hommikul kella kaheksaks oli meil ostetud kogupäeva laevareis South Stradbroke saarele.
Õnneks astus Robi poole 8 paiku uksest sisse, ise särast õnnest kui päike.
Reisile me igaljuhul jõudsime.
Saar asub ca 1,5 tunni paadisõidu kaugusel. Taaskord valge liiv, suhteliselt vähe rahvast ja jõuluvana. Järgmisest nädalast pidid firmade jõulupead juba algama.

Saarel õnnestus esimest korda lähedalt näha ka känguru. Paar tundi vedelemis kuuma päikese all, paar kokteili ja tagasisõit laevaga võis alata.

Unustasin mainimast et käisime Kristiga veel langevarjuga mootorpaadi taga hõljumas :o) Igavesti vahva oli.

Saarelt tagasi jõudsime ca 4 paiku ning alustasime teed lõuna suunas.

Ööbimine Bayron Bays
Taaskord ilus sadamalinnake ca 100 km kullarannikust, kus surfaritel igavesti mõnus hängida on - ja seda sõna otseses mõttes. Oli seal nii sulelisi kui karvaseid kokku tulnud. Tegelikult oligi linn turistidest pungil täis nii et majutuse leidmisega oli tükk tükk tegu. Lõpuks siiski saime ühe suhteliselt kehva ja kalli majutuse. Hea oli et vähemalt linnas sees.

Päeva teise poole veetsime rannas, kus vahepeal ka kiikasime kuidas Robil surfitunnid edenevad.

Õhtul olime taas linna peal.

6. november

Ilm on erakordselt ilus. Eilsest vihmast pole enam märkigi. Esimese asjana otsustasime minna linna kõrgema maja otsa, et heita pilk kogu ümbruskonnale.

5. november lahkimine Cairnsist ning saabumine Brisbane

Ilm Cairnsis tõotas taas tulla erakordselt ilus kuid meid ootas takso et sõita lennuväljale ning võtta ette uus teekond Brisbane.

Brisbane võttis meid vastu külma ilmaga (+20) ja vihmase ilmaga. Ainus soov oli sealt ära saada ning kusagil natuke soojemas kohas end taas sisse seada. Seetõttu ei saanud me kokku ka teiset eestlastega kes just Brsibanes elavad.
Auto saime kätte lennujaamast kust alustasimegi oma teekonda lõuna suunas ehk siis Kullaranniku suunas.

Kullarannik
Kullarannik asub Brisbanist ca 80 km kaugusel ja kujutab endast turistide mekat.
Suur ja lai valge rand koos suurte lainetega… ühesõnaga surfarite lemmikpaik.
Ilm oli ka seal kergelt öeldes sitt, vihma kallas nagu oavarrest ja ennustati isegi tormi kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud.
Majutuse leidsime täiesti juhuslikult esimese hotelli ette keerates.
Öömaja maksis kokku 500 dollarit kaks ööd. Meie kasutusse anti 3 magamistoaga apartment koos 2 rõduga. Siiani tundub et see oli parim majutus.
Resorti kompleksi kuulus ka veel erinevaid basseine ja mullivanne.

Õhtuks vedasime end linna peale sööma ja niisama hängima. Päeva lõpetas mullivannis lesimine. Jammi….

Korallide näppimine ehk teine päev merel

Teisipäeval olime taas Kristiga merel. Seekord oli korall tunduvalt ilusam ja isegi vesi selgem. Hommikul hotellist välja astudes tundus et tuleb kõva sadu sest taevas oli pilvedest paks, kuid nagu igal päeval tõmbasid mäed pilved enda külge ning mere kohal säras taaskord kõrvetav päike.

Mägijõe vallutamine

3 novembri pealelõuna käisime kummipaadiga jõel. Eettevalmistused olid hirmuäratavamad kui asi iseenesest. Aga ju me lihtsalt oleme nii osavad.

Peale vihmametsa viidi meid krokode farmi. See oli nii öelda natuke sisemaal mis tähendas et tuule õhkugi ei liikunud ja päike kõrvetas nii mis kole.
Iseenesest põnev. Farmis korjatakse emastel krodel munad ära ning pannakse inkupaatorisse. Temperatuur määrab kas munast koorub emane või isane. Kuna isastest pidavat saama paremaid tooteid siis hoitakse temperatuur 32 kraadi juures .. ja nii isased kooruvadki.
Peale farmi käisime paadiga sõitmas et näha kuidas krokod seal pargis elavad. Igaljuhul hea et Eesti selliseid elajaid ei kohta :o)

Vihmametsa tuur 2 november

Cairns on üks tore linnake kus elab ca 300 000 inimest. Ideaalne jalgsi käimiseks... kui takso peale raha ei taha kulutada (takso hind sisse istumine 2.60 ja km 1.90... palju sõltub ka kellaajast) . Meie majutus asub ca 15-20 minutit kesklinnast. Kuna ilm on enamasti ilus ja väga soe siis rannikut mööda kõndimine on lihtsalt lust.

Algamas oli uus raske päev... turisti elukutse pidi üks raskemaid olema :o)
Hommikul korjas buss meid 7:45 peale et sõita rongijaama, kust algas meie tee mööda mäekülge ülesse linnakesse nimega Kuranda. Pisike armas linnake poekeste ja kohvikutega. Põnevaks tegi asja see et tagasitulek oli nn Skyrailiga ehk köie otsas kõlkuva vagonetiga. Mis kõlkus sõnaotsesesmõttes metsa kohal.

Paev merel

Cairns

kaks 66d lennukis

Paev sukeldumas

1. November 2008

Et jagada suurt roomus6numit pean ytlema, et Robert ilmus valja. Sellest saime loomulikult teada kui 5 ajal ohtul tuppa sisenesime. Kaks paeva taiesti teadmatust ajas Silvi (kes on Roberti ema) suisa paanikasse. Isegi oo jai tal vaesekesel magamata mist6ttu mereloleku paev oli vaga vasitav. Yhes6naga kadunud poeg on nyyd leitud ... juhtus teine Hong Kongis tuttavatega komkku ja otsustas lihtsal kylla minna ja lennu edasi lykata. Loomulikult ei saanud Silvi yhtegi s6numit ... vahemalt ei jodnud need temani.
Aga see selleks. Tanane paev oli tore. Oine ja hommikune vihm ei seganud meid yldse, sest merekohal oli ilus sinine taeva vaid m6ne pilvega.
Asusime siis 7:45 sadama poole teele, kus meie paadike koos meeskonnaga meid ootas. Kiired 6petuss6nad sukeldumise kohta ja 1,5 tundi paadis6itu korallideni ja sukeldumine v6is alata.
Tegelikult natuke kahju et Silvi ja Hille ei saanud meie n6udliku instruktoriga hakkam, kes soovis k6ik olulised harjutused ka veepeal hulpides labi tehtaks. Seega na d otsustasid loobuda ja jatkata paeva lihtsalt snorgeldamisega.
Mina ja Kristi kaisime veel ka teisel korda sukeldumas.
Mitte ei saa mainimata jatta et meeskond koosnes vaga ilusatest noormeestest :o)
Igaljuhul 5 paiku jatsime nendega hyvasti ja suundusime hotelli. Ukse avanedes karjatasime k6ik roomus.... et nagime Robertit.

Homne paev m66dub meil vihmametsas. Vaatme mis see siis endast kujutab. Korallid tana olid kyll tagasihoidlikud aga hai see eest vagagi ehtne.

Homseni

Maret

Teekond kuklapoolusele e 28-30 oktoober 2008

Nonii, siin me siis oleme.
Teekond siia oli pikk ja vaevaline. Aga see on siiamaani ennast ara tasunud. Kui Helsingist Bankoki lend kestis ca 9 tundi ja 20 minutit, siis edasine lend Sydneysse mis oli enam vahem sama pikk pani kyll tagumiku valutama.

6nneks meid siiski toideti ja joodeti piisavalt. Kui nyyd aus olla siis teekond oli ka paris naljakas. Kahjuks on meil ka kadusid olnud, nimelt Robert kes pidi yhinema meiega Sydneys jai Londonis oma lennust maha ning pole tanaseni veel valja ilmunud. Muretseme juba, sest ka telefoni on valja lylitatud. Vaatame ehk toob homne paev selguse majja.

Sydney iseenest yllatas meid kylma ilmaga ja isegi pisikese vihmaga - ah et mis tahendab kylm ilm- loomulikult +16 kraadi. Olime valmistunud et saabume ikka troopikasse. Onneks Cairns taitis meie unistuse ning sealne temperatuur oli isegi Aasa (e Kristi) vanadele kontidele sobilik st ca +31 kraadi. Nii me siis olemegi siin 2 paeva vedelenud ilusa basseisi aares ja korvetanud oma nahka et te, kallid sobrad, ikka aru saaksite kus me kaisime. Homme so laupaeval on meil plaan minna sukelduma ja seda siis terveks paevaks.

Majutus on normaalne, kahjuks internetiyhendust ei onnestunud hotellis saada mis tahendab et tuleb otsida no interneti punkte kust saab siis suhelda.

Loodus trygib suisa tuppa... sisalikud panevad mooda lagesid ja palmide otsas laulavad (loe:kisavad) papagoid ning ripuvad nahkhiired. Ookeni soovitatakse mitte minna, sest krokod voivad lihtsalt nahka pista.

Paevad on tais uusi yllatusi eks nais mis homsel paeval varuks.

Olge monusad ja pidage vastu seal karmis kliimas ... pilte pnen siis kui olen tehnilised probleemid lahendanud :o)

Maret, Kristi, Silvi, Hille

NB 0.3 olu maksab 3 dollarit... maaaaasendav

Austraalia eelne sahmerdamine

28 oktoober 2008 alustab 4+1 liikmeline seltskond teed Austraaliasse. Ah et miks 4+1 ... nimelt üks ja ainus meessoost reisija otsustas liituda meiega hiljem, mistõttu kulgeb tema teekond hoopis iseäralikke teid mööda.

Lennupiletid on hangitud, viisa soetatud, raha vahetatud. See on ka kõik mis hetkel tehtud. Ja muidugi oleme suhelnud austraalia eestlastega, kes meile Hobartis suisa öömaja pakkusid. Aga kõigest juba lähemalt reisil olles.

Seniks tuleb nautida Eestimaa sügist, mis on imeilus :o)

Peatse kuulmiseni

Maret